VANGELIS

Peterburi merekaitse peapositsioon otsustati 1909. aastal tuua Peterburi lähedalt ära ja rajada see Soome lahe kõige kitsamale kohale Tallinna ja Porkkala vahele. Ühtlasi liideti positsiooniga ka Tallinna mereväebaasi kaitse.

Projekteerimist alustati 1911. aastal, 30. aprillil (vkj)/ 13. mail 1913 sai peapositsioon nime Keiser Peeter Suure Merekindlus (PSM). Pidulik nurgakivipanek kavandati 30. juuliks (vkj)/ 12. augustiks 1914 (ennelõunal mererinde keskuses Naissaarel ja pärastlõunal mere- ja maarinde ühendjuhtimiskeskuses Vitis), kuid 28. juulil 1914 alanud maailmasõja tõttu jäi see ära. Kui aga sügisel 1915 külastas (viimast korda) Tallinna keiser Nikolai II, siis viidi tagasihoidlik nurgakivitalitus läbi tõenäoliselt Alliku naabergrupis Pääskülas (tänase Tallinna Nõmme linnaosa Laagri või Pääsküla asumi alal) 28. oktoobril (vkj)/ 10. novembril 1915.

Soome laht tõkestati miinidega. Uue mereväebaasi ja miiniväljade kaitseks kavandati rannikusuurtükipatareisid, millest suurimad olid 14-tolliste (356 mm) suurtükkidega patareid Mäkiluotol, Naissaarel ja Suurupis. Uue nähtuse – õhuohu – vastu rajati õhutõrjepatareisid, Lasnamäele rajati sõjaväelennuväli.

Naissaar oli PSM-i keskus. Põhjas oli positsioon Porkkala ümbruses ja Mäkiluoto saarel. Sealt läände kuni Hanko poolsaareni oli skääristiku kaitseks suurtükipatareidega tiibpositsioon. Eelpositsioon paiknes Tahkuna–Lehtma–Dirhami–Hanko joonel ning sulges Soome lahe. Eelpositsiooni põhjatiival oli Turu–Ahvenamaa positsioon, lõunatiiba kattis Väinamere positsioon Hiiu-, Muhu- ja Saaremaal ning Lääne-Eesti mandril. Sõrve poolsaarel ja Kura kurgus paiknev positsioon kaitses mereteed Liivi lahte, Riiga ja Väinamerre.

Tallinna ümber ja ka saartele rajati kitsarööpmelisi (750 mm) sõjaväeraudteid. See moodustas võrgustiku, kokku umbes 250 km. Rajati ka paest ja lõhutud põllukividest kindlusmaanteid. Neid rajati ka Vormsile, Hiiumaale, Saaremaale ja Muhusse ja Läänemaale, samuti Soome aladele.

Läänemerel muutus 19. sajandi lõpus jõudude vahekord, sest tekkis uus ja tugev Saksamaa keisririik. Tulevase sõja puhuks Saksamaaga võeti Venemaa keisririigis vastu 20-aastane sõjalaevaehituskava (1903–1923). Läänemere idasopis olevat Venemaa pealinna Peterburi kaitses riigi suurim ja tähtsaim laevastik. Sõjas Jaapaniga aastatel 1904–1905 saadeti aga senine Vene Läänemere-laevastik suures osas Vaiksele ookeanile ning Tsushima merelahingus hävis Venemaa jaoks selle enamik laevu. See kaotus nõrgestas oluliselt pealinna kaitset, nüüd tuli Peterburi merekaitse kiiresti korraldada ümber.

Uus mereväe operatiivbaas otsustati 1908. aastal rajada Tallinna. Baas pidi 1923. aastaks mahutama 20 suurt ja 80 keskmist pealvee- ning 24 allveelaeva, lisaks veel abilaevu. Baasi süda oli riigi uus kõikide sõjalaevaklasside avariiremonditehas ja -sadam, mis pidi hakkama paiknema Tükipealse ja Hundipea poolsaare vahel. Sadamasse kavandati umbes 15 kuivdokki, ehitama hakati neist üheksat. Baasi lääneosa (Tükipealse poolsaar ja Väike Paljassaar) tuli süvendada ja täita, põhjatuulte ja -lainete vastu kavandati Tallinna lahele umbes 2,5 km pikkune muul.

Muuli alguses viidi 29. juunil (vkj)/ 12. juulil 1912 läbi uue mereväebaasi nurgakivi paneku tseremoonia. Kohal oli ka keiser Nikolai II, kes nimetas uue baasi Keiser Peeter Suure Sadamaks. Kava kärbiti olulisel määral 1912. aastal ning baasi ehituslikult terviklik kompleks jäigi loomata. Väinameres rajati uus baas Kuivastusse, väiksemaid sõjasadamaid oli Orjakul ja Mõntus, tagala- ja remondibaas oli Rohukülas.

Ümber Tallinna ehitati alates 1913. aastast mereväebaasi kaitseks PSM-i maaväe eri kindlusvööndeid. Need olid küll erineva sügavusega liinid (keskmine sügavus umbes 5 km), kuid arvestuslikult oli vööndite keskmine kaugus Tallinna uuest mereväebaasist umbes 20 km. See vöönd sai nime Tallinna maarinne (vene k-s suhoputnyj front).

Maarinne jagunes kolmeks sektoriks, tinglikult lääne-, lõuna- ja idaosaks. Rinde põhiosa moodustasid jalaväe ja suurtükiväe positsioonid. Jalaväelastele oli maarinde välimistes servades kaeviku- ja laskepesade positsioonid, mille eri järke ühendasid siksakilised ühenduskraavid.

Põhilise osa maarindel veel tänagi nähtavast moodustavad betoonist meeskonnavarjendid. Algselt oleks need valmides pinnasega täidetud tagasi ja moondatud ning maastikul muutunud praktiliselt nähtamatuks, eriti läheneva vaenlase poolt vaadatuna. Varjendid jagunevad tinglikult väike- (jao- ja poolrühmavarjendid), kesk- (rühmavarjendeid) ja suurvarjenditeks (poolroodu- ja rooduvarjendid).

Varjenditest tagapool paiknesid keskmise ja suure kaliibriga suurtükkide patareid. Lisaks patareide laskemoonaladudele oli mitmel pool rajatud ka suurematele üksustele ja positsioonidele mõeldud laskemoonaladusid.

Mitmel pool rajati veel lisaks suuri veega täidetud tõkestuskraave, aga ühendusepidamiseks ka kindlusmaanteid ja -raudteid, viimaste jaoks oli mitmel pool ka raudteejaamu ühes vajalike ehitistega. Rahuajal elasid meeskonnad peamiselt maarinde tagalas paiknevates kasarmulinnakutes.

Rinde lääneosa lõpetuses vastu lõunaosa paiknes kooslus, mille kahte kindlustatud gruppi (4. ehk Vääna-Posti grupp ja 5. ehk Alliku grupp) saab vaadelda nii koos kui ka eraldi. Tegu on teatud mõttes saarega, mida Tallinna poolt (maarinde tagala poolt) piirab Vääna jõe org, Keila poolt (rinde esipoolelt) aga Pihuoja org.

Saare lääneosas (Pagavere mäel) paiknes 4. grupp, kaguosas (Lehmja mäel) aga 5. grupp. Algse 1913. aasta projekti järgi paiknes maarinde selle osa põhijõud Vääna-Postis ja 5. grupp hoopis Vääna jõe paremal kaldal Harku mäel. Allikul oli ainult üks pisem tervikfort. Maarinde Tallinna baasist eemalenihutamise tähtsustudes aga tehti Alliku fordist hoopis 5. kindlustatud grupi põhipositsioon, Harku mäele jäi ainult kasarmulinnak. Ka algselt Hüürus olnud mereväe raskest suurtükipositsioonist tehti laskemoonaladu, uued suurtükipatareid toodi rindele lähemale.

Kokku oli Vääna-Posti 4. grupis seitse suurt betoonvarjendit ja kolm suurtükipatareid. Seal on ka varjenditevaheline tunnelisüsteem, tõenäoliselt oli sarnane süsteem kavandatud ka Allikule. Gruppidevahelise tunnelissüsteemi kavandamine pole aga siin kuigi tõenäoline. Allikul aga kolm suurt betoonvarjendit ja kaks suurtükipatareid. Lisaks oli siin mitu hästiarendatud jalaväepositsiooni kaitse- ja ühenduskraavidega, väikevarjendite ning laskemoonaladude, kindlusmaanteede ja -raudteedega. Allikul paikneb ka kogu maarinde üks tõkestuse olemuselt huvitavamaid üksikehitisi – umbes 1,5 km pikkune tõkestuskraav.

Allikule tõi suurelt Tallinn–Keila maanteelt üle Püha küla kindlusmaantee. Harku jaamast pööras ära raudteeharu, mis üle Hüüru tuli Alliku jaama, tehes veel ringi ümber Pagavere mäe, kus teisel pool mäge oli Peetrimõisa raudteejaam. Teine haru läks kagu poole Lehmja peale, kus oli Lehmja raudteejaam ja pidi tõenäoliselt jõudma välja Saue laiarööpmelisele raudteejaama.

Alliku 5. grupp on praegu teadaolevalt küllaltki väike, kuid tõenäoliselt oli kavas selle laiendamine lõuna poole Lehmja küla alale.

Alliku suurvarjendi projekti pole teada. Kuna maarinde kasutati palju tüüprojekte väikeste mugandustega, on ka Alliku varjendi tundmaõppimisel lähtutud tüüpprojektist. Arvatavasti 1917. aastal ehitamisega alustatud varjend oli mõeldud ühe roodu (Eesti mõistes kompaniisuuruse üksuse) majutamiseks ning oli arvatavasti umbes 100..150 kohaline. Ehitist ei jõudnud valmida, veebruaris 1918 taganesid venelased ka Allikult. Kindlasti jäi tegemata betoonehitise tagasitäide (eest ja külgedelt poleks valminud ehitist tohtinud olla näha). Kas sisetöödega jõuti valmis, pole teada, sest üldiselt pole sellistes varjendites säilinud tehnovõrke (elektri-, kütte- ja ventilatsioonipaigaldist). Ka pole teateid toimivate drenaažisüsteemide kohta, sest mitu varjendit on tänaseks vee all, k a ka Alliku varjend. Kas need jäid rajamata või rüüstati need hiljem kohalike elanike poolt, pole teada.

Saksa 1918. aasta okupatsioonivõime varjend ei huvitanud, samuti Eesti Vabariigi sõjaväelasi. 1930. aastate lõpul inventeeriti ka Alliku varjendit, kuid kuna see oli veel all, siis piirduti ainult veepealse osa kirjeldamisega. Ka NSV Liidu sõjaväevõime ei huvitanud Alliku varjend ei 1940. aastal ega ka Saksa vägedele vastupanuks valmistumisel suvel 1941.

Siinkirjutaja tegeles aastatel 2007–2010 Harku vallale PSM kindlustistele revitaliseerimiskava koostades ka Allikuga varjendiga, kuid kuna peatähelepanu oli tollal Humala kindlustatud grupil, jäi Alliku tahaplaanile. 2008. aastal võttis Muinsuskaitseamet varjendi ajutise kaitse alla, kuid poole aasta pärast kaitsest loobuti. Arvele võeti varjend Muinsuskaitseametis 2009. aastal ja on seda ka siiani, ehkki amet reaalselt pole varjendi kohta ilmutanud mingit huvi. Nii ongi Alliku varjend kogu Tallinna maarinde ainuke suurvarjend, mis pole kultuurimälestisena kaitse all.

Arhitekt Grete Soosalu käsitles oma 2010. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritöös pisut ka Alliku gruppi. 2016. aastal sai varjendi kinnistute omanikuks kinnisvaraärimees Konstantin Ivanišvili, kes algul kavandas varjendi kasutuselevõttu, kaotas aga varsti huvi Alliku varjendi arendamise vastu ning varjend jäi taas aastateks vee alla ja metsa kasvama.

Alates 2022. aastast on aga varjendi kinnistute uus omanik alustanud toiminguid varjendi uuele elule äratamiseks. Seni pole Alliku suurvarjendis vee all seeski käidud, nüüd on lootus nii uute uuringute, tõenäoliselt haruldaselt paljusäilinud ehitiseosade eksponeerimise kui ka vana ehitise uue ja väärika eluetapi teostumisele.